Uudised

Kiire lülitus kriisirežiimile aitas vältida töötõrkeid

13.04.2020

COVID-19 haiguspuhang on kogu maailmakorralduse sassi löönud ning iga päev võib tuua uusi pöördelisi arenguid. Tore on tõdeda, et meie meeskonnas eriolukorrast tingitud kodutööle ülemineks suurt šokki kaasa ei toonud.

Töö jätkub kodukontorites ning kõik kliendid on saanud teenuse, mida meilt oodatakse. Saame endale tunnustavalt õlale patsutada ja natukene ka õnne tänada, et oskasime õigeaegselt olukorra tõsidust mõista ja kiirelt tegutseda.

24 tunniga kodutööle

Söreni sõnul hakkas olukord talle ebatavaline paistma juba jaanuaris ning esimest korda arutasime põgusalt võimalikku viiruspuhangu riski jaanuari lõpus. Veebruari lõpus hakkas kriis iga päevaga eskaleeruma ning märtsi esimesel nädalal alustasime juhtgrupis läbi mõtlema kontori sulgemise stsenaariumi. 

Märtsi teisel nädalal sai selgeks, et olukorra kontrolli alla saamine eeldab riigilt äärmuslikke meetmeid. 9. Märtsil hakkasid projektijuhid ja tiimijuhid välja töötama kava, kuidas tagada projektide käigushoidmine ja klientide teenindamine kodust. Pärast peaministri avaldust, milles tehti selge vihje planeeritava eriolukorra kehtestamisele, asusime Finestmedia juhtkonnaga korraldama üleminekut kriisirežiimile.

Samal ajal, kui Eesti valitsus arutas kabinetinõupidamisel eriolukorra kehtestamist, panime juhtkonna eestvedamisel paika kaugtöö põhimõtted ning selle sujuvaks toimimiseks vajalikud esimesed sammud. 12. märtsi hilisõhtul edastasime töötajatele esimese info järgnevatest sammudest, eesmärgiga kogu ettevõtte tegevus ja kliendisuhtlus viia kuni olukorra lahenemiseni kodutööle. 

Kutsusime kõiki üles tegema reede jooksul ettevalmistavad toimingud, et alates esmaspäevast saaksime kogu ettevõttega jätkata tööd 100% kodusel režiimil. Mh teavitasime sellest ka kliente, tõstsime oma internetiteenuse mahtusid ja töötasime välja konkreetsemad juhised, millest iga töötaja peaks lähtuma, et meie töö toimiks tõrgeteta. Korraldasime kõik selle nobedalt, suurusjärgus 24-36 tunni jooksul. Siinkohal on kindlasti kogu selle erakordse muutuse elluviimisel hindamatu panus meil kõigil, kes mõistid esimestest hetkedes olukorra tõsidust ning käitusid kõige paremas mõttes ühtse perena.

Meie vandersellid üleilma eriolukorra kehtestamisel

Kui enamike töötajate puhul toimus üleminek kodutööle suures plaanis mängleva kergusega, siis olid päris mitmed meie meeskonnaliikmetest eriolukorra kehtestamise ajal suutnud ennast puhkustele ja reisile vormistada. Püüdsime kõigi välismaal viibijatega pidevas suhtluses olla ja neid informatsiooniga varustada, ise infoga kursis olla ning aidata neil keerulisel ajal turvaliselt koju jõuda. Nende lahkel loal oleme kokku kogunud ja avaldame alljärgnevalt nende kallite kolleegide mõtted ning pilguheit olukorrale läbi Lembi, Söreni, Martini, Laura, Kirsti ja Leelo silmade. 

Tagasitee lukkupandud riikidest ja kojujõudmine,
mille otsustas päevade ja tundide mäng


Lembi 🐪 Egiptus 🐪

Lembil oli kevadine puhkusereis Egiptusesse ammu planeeritud. Tema reis algas kolmandal märtsil, mil õhus oli küll juba ärevust, kuid turismisektor toimis veel tavapäraselt. Lembi lendas otselennuga Hurghadasse. „Kohapeal oli alguses kõik rahulik ning koroonateemadel tehti pigem nalja. Olukord eskaleerus aga kiiresti kui üks Saksa turist lähedalasuvas kuurordis koroona tõttu suri. Pärast seda tekkis üldine paanika – nii kohalikud kui turistid olid äärmiselt ettevaatlikud ja ärevad,“ sõnas ta.

Eestisse tagasi lendas Lembi 10. märtsil. „Siis oli juba lennujaamas näha hoopis teistsugust pilti: kõik kandsid kindaid ja maske. Tallinnas oli lennujaamas näha ka üht meditsiinilise kaitseriietusega inimest, kuid ma ei näinud, kas seal ka kedagi kontrolliti või olid väljas termokaamerad. Mina sain igatahes koju suuremate sekeldusteta, kuid siiski ärevas meeleolus,“ lisas Lembi.


Sören 🛫 Brüssel & Gdansk 🛫

Söreni kalendris oli veebruaris ja märtsis piisavalt reisimist. Näiteks viibis ta 16.-21. veebruarini Brüsselis, kus võttis osa Horizon 2020 konkursi žürii tööst. „Üritusele kogunes 200 inimest kõikjalt Euroopast ja suhtlemist oli väga palju. Püüdsin kogu aeg meeles pidada, et tuleb hoida inimestega mõistlikku distantsi, pesta sagedasti käsi, hoiduda oma nägu puudutamast. Brüsseli lennujaamas oli reedel tagasi lennates meeletult rahvast, nagu ikka reedeti. Järgmine lend oli reaalsus juba hoopis teine,“ rääkis ta.

„Lendasin 10. märtsil Varssavi kaudu Gdanski. Otsustasin end maksimaalselt kaitsta ja panin Tallinnas endale respiraatori ette – olin üks vähestest, kes nii äärmuslikku ettevaatusabinõud tarvitas ja tundsin end tõttöelda pisut tobedalt. Poolas oli minusuguseid aga juba oluliselt rohkem,“ tõdes ta. Veel enne, kui ta Tallinna tagasi lennata jõudis, suleti Poolas koolid ja muud avalikud asutused, mis väljendus kohe ka tänavapildis. Söreni sõnul pole ta kunagi varem kogenud sellist tühjust, mis valitses Gdanski näiteks lennujaamas tagasi lennates. Ka Varssavis oli inimesi vähe ning maske kandsid juba enamus reisijatest.

„Pidin järgmisel päeval lendama Taani oma ema juubelile. Tundsin end erakordselt halvasti, kui helistasin koju ja teatasin, et ma ei tule, sest jään vabatahtlikult 14 päevaks isolatsiooni. Selgus aga, et tegu oli ainuõige otsusega – järgneva 24 tunni jooksul teatas valdav osa külalistest, et ei võta pidustustest osa, ning kõigele lisaks suleti Taanis kohe ka piirid,“ sõnas ta.


Martin 🌴 Tai 🌴

Martini pikem puhkus Tais algas juba veebruaris. Tol ajal ei olnud eriti kusagil veel suuri piiranguid, kuid kuna Tai ja Hiina asuvad lähestikku, oli muretsemist reisi toimumise üle üksjagu.

Martin külastas kolme Tai linna, mis olid võrdlemisi eriilmelised. „Saastunud õhuga linnades kantakse Tais nagunii alati maske, nii et kohati oli raske aru saada, kas see on viirusega seotud või mitte. Enamikes kohtades olid siiski võetud kasutusele erinevad ettevaatusabinõud: suurtesse keskustesse olid üles pandud termokaamerad, igal pool olid desinfitseerijad ja kätepesu õpetused. Eriliselt jäi meelde see, kuidas ühes kaubanduskeskuses oli liftis nupulevajutaja, et külastajad ise nuppe ei katsuks,“ ütles ta.

Tagasi lendas Martin Helsingi kaudu ja siis oli juba näha märke sellest, et lennujaamades ollakse väga ettevaatlikud. „Tagasilend oli minu jaoks veel rahulik aga Eestis kehtestati järgmisel päeval eriolukord. Järgmistel lendudel olijatel läks juba kehvemini – lennukid olid ülebroneeritud, osa inimesi jäi maha ja pidi hakkama otsima uut transporti. Mul vedas, et nii napilt õigel ajal ilma takistusteta koju jõudsin,“ sõnas ta.


Laura 🏜️ Araabia Ühendemiraadid 🏜️

Araabia Ühendemiraatidesse nädalase puhkuse kavandanud Laura mõtles oma kolmeliikmelise reisiseltskonnaga väga põhjalikult riskid läbi ning kaalus mingi hetk ka reisi ärajätmist. Kuna reisi alguse ajaks polnud Abu Dhabis tuvastatud ühtegi haigestumist ning ka Eestis oli haigeid veel pigem vähe, otsustas ta siiski riski võtta.

„Ma ei tea, kui rahvarohked on seal tavaliselt tänavad, aga ma ei tajunud reisi ajal mingit ärevust. Paljud inimesed kandsid maski, aga see pole sealkandis kuigi ebatavaline – ka kohalikud kinnitasid, et ülemaailmne kriisiolukord ei ole nende igapäevaelu mõjutanud,“ sõnas ta.

Laura jälgis küll pidevalt Eesti uudiseid ning oli  natuke murelik, sest mõningate riikidega nagu Iraan ja Itaalia olid lennuühendused katkenud. Tema lend toimus aga igati plaanipäraselt ning ta sai oma tiimijuhile Laurile ja Janile anda rahustava sõnumi, et temaga on kõik korras – ta jõudis Eestisse 12. märtsil enne eriolukorra väljakuulutamist.

„Olime arvestanud sellega, et jääme oma lähedaste ja kolleegide kaitsmiseks ettevaatusabinõuna 14 päevaks kodusele töörežiimile, mistõttu ei nõudnud kontoris toimunud muudatus minult mingisuguseid eritoimetusi,“ rääkis ta. „See on üllatav, kui sujuvalt kõik on toiminud – töö- ja eraelu piiride hägustumise tõttu on ehk tööpäevad veninud pisut pikemaks, aga kõik on saanud tehtud ning koosolekud toimuvad nagu alati,“ lisas ta.


Kirsti 🌊 Sri Lanka 🌊

Kirsti, kes oli juba aasta aega oodanud võimalust puhata, lendas 9. märtsil Sri Lankale – sel hetkel ei paistnud, et seal mingeid drastilisi arenguid toimuma hakkaks. „Olin nautinud eksootilist riiki vaid loetud päevad, kui hakkasid tulema ärevad sõnumeid Eestist ning kohalikud uudised selle kohta, et piirid võidakse kinni panna. Sel hetkel tundus veel mõeldav, et jääme eriolukorra ajaks Sri Lankale – lootsime, et tegu on ajutise piiranguga ja peatselt saame saare avastamist jätkata. Aga siis kehtestati liikumispiirang ja sellest hetkest alates enam väga lõbus ei olnud,“ rääkis Kirsti.

Tal õnnestus saada enda käsutusse eestlastest omanike villa Sri Lankal, kus oleks teoorias olnud küllaltki mõnus isolatsiooni nautida – oma rand, hoov, palmid, bassein… Tegelikkuses oli aga olukord keeruline – liikumispiirang oli nii range, et keelatud oli isegi toidupoes käimine ja Kirsti reisiseltskonda varustas aeg-ajalt hädavajalikuga villa valvur. 

„Püüdsime saada infot selle kohta, mis on seis meie lendudega, aga ootejärjekorrad kõnekeskustes olid tundide pikkused ja kõnekaardid said tühjaks, uute järele minek oli aga keelatud. Suhtlesin nii pere, välisministeeriumi kui ka Eesti konsuliga Indias Whatsappi kaudu. Lisaks oli Sören minuga pidevalt ühenduses, et uurida, kas ta saab mulle korraldada oma kontaktide toel kaugtöö võimaluse, aga mida aeg edasi, seda vähem kütkestavaks see idee muutus,“ tunnistas Kirsti.

Kuna enne kojusõitu tühistati Stockholm-Tallinn lend, siis asus Kirsti kiirelt varuplaani otsima – õnneks tekkis võimalus saada pilet Helsingisse ja tulla sealt Tallinna laevaga. „Lennujaama jõudmiseks pidime saatma oma piletid ja passid kohalike eestlaste abiga leitud autojuhile, kes poleks ilma nende dokumentideta tohtinud liikvele minna. See tekitas väga suurt ebakindlust,“ lisas ta.

Helsingis laeva pardale astununa sai Kirsti lõpuks rahulikumalt hingata. Täna ootab ta pikisilmi võimalust väljuda kodunt ilma maskita ning plaanib tasapisi juba seda, kuidas katkenud avastusretke imelisel Sri Lankal korrata.


Leelo ✡️ Iisrael ✡️

Oodatust mõnevõrra teistsuguseks kujunes ka Leelo reis Iisraeli, mis sai alguse 6. märtsil ja kulges igati meeldivalt ning uudistest väljalülitatuna. „Kuni Jan saatis mulle Skype’is sõnumi küsimusega, kuidas ma koju tagasi saan. Olin hämmingus, sest ühtegi signaali, mis viitaks mingile reisitõrkele, ei olnud. Tund aega hiljem laekus kiri lennufirmalt, kus teatati, et tagasilend on Iisraeli piiride sulgemise tõttu tühistatud ning mulle pakutakse tagasilendu Tallinnasse – Londonist!“ rääkis Leelo.

Iisrael oli esimene riik Euroopas, mis oma piirid sulges, ning inimesed pidid jääma karantiini kohta, kus neil on sissekirjutus. See tähendas, et kõik, kellel polnud ette näidata sissekirjutust, pidid riigist lahkuma. „Minu reisibüroos töötav sõbranna otsis mulle muudkui asenduslendusid, sest juba tehtud broneeringuid tühistati ühtelugu. Plaanisime sõita Eilatist Tel Avivi ja sealt läbi Istanbuli Riiga, kus meid ootas parklas auto. Vahepeal teatati, et Tel Aviv enam lende vastu ei võta, ning soovitati sõita sinna läbi kõrbe autoga. Kaalusime seda tõsiselt, aga siis tabas Lõuna-Iisraeli torm, mis sulges läbi kõrbe kulgevad teed ning tekitas üleujutusi. Seega see variant kukkus ära,“ kirjeldas ta sündmusi.

Õnneks aitas Eesti saatkond Tel Avivis lõpuks korraldada vajalikud dokumendid nii, et Leelo pääses siiski viimase Tel Avivi väljuva lennu peale - väga paljudele eurooplastele teatati alles lennujaamas, et neid lennukile ei lasta. „Tundsin end abituna, sest kõik plaanid koju pääseda muudkui luhtusid, ning kartsin, et ma jään riiki lõksu. Lisaks ei teadnud ma, mis seis meil üldse koju jõudes Eestis on. Ma polnud ju isegi vetsupaberit jõudnud varuda!“ rääkis ta.

Läti piirile oli selleks ajaks kogunenud pikk järjekord rekkasid, kuid õnneks suunas piirivalvur nad eraldi ritta, kust pikema ooteajata läbi pääses. Leelo pidi täitma samuti dokumendid, milles andis lubaduse kodus püsida ning pidi andma täpse ülevaate sellest, millises ühistranspordis ja millisel istekohal oli reisinud.

Tema sõnul oli ta kokkuvõttes üllatunud, kui hästi ta suutis säilitada vaatamata lootusetule olukorrale rahuliku meele ja tegutsemisvõime. „Mul oli väga hea meel, et olin endale igaks juhuks kirjutanud üles Eesti saatkonna numbri ning taibanud teha endale sellise internetipaketi, mis mul hädaolukorras katkematult ühendust võimaldas hoida. Ka see, et Jan minuga ühenduses oli ja tuge pakkus, oli suureks abiks - selline “oma mees Havannas” kulub kriisiolukorras alati marjaks,“ on Leelo õnnelik.

Kaugtöö režiimil kolimine

Igas kriisis on ka midagi positiivset! Täna võib öelda, et igapäevatöö viimine kodusele režiimile saabus meile küllaltki sobival ajal. See loob olukorra, kus meil on ehk isegi võimalik uus kontor Fahle kvartalis valmis saada nii, et see häirib meid võimalikult vähe ning pärast eriolukorra lõppemist saame tööd alustada juba vastvalminud ruumides (kui eriolukord lubab, siis ehk juba maikuus).

Saame kenasti sotsiaalse distantsi nõuetest kinni pidades korraldada kogu kontorivarustuse kokkupakkimise ja transpordi ilma, et meie teenusekindlus kuidagi seeläbi kannataks. Mis võiks olla parem viis tähistada pika kodutöö lõppu kui see, et saame alustada koos töötamist juba oma uues kontoris!