Eelmisel nädalal avaldatud riigikontrolli audit Eesti avaliku sektori tarkvaraarenduse projektide juhtimisest tõi välja mitmeid kitsaskohti valdkonnas.

On kiidetav, et Riigikontroll on ka Eesti e-riigi arendamisele tähelepanu pööranud. Vähe sellest, inimesena, kes on ligi 15 aastat puutunud kokku avaliku sektori teenuste arendamise köögipoolega, leian, et auditi järeldused ja ettepanekud on mõistlikud ja asjakohased.

Oleme Finestmedias ka ise olnud tihedalt seotud ühe projektiga, mille arendamise sildistas audit ebaõnnestunuks, kuna arendusprojekti ajal muutusid oluliselt valdkonda reguleerivad poliitikad ja seadusaktid, mistõttu ei valminud tarkvara esialgselt planeeritud ajakavas ja eelarves. Hinnangu andmine, kas selline projekt on õnnestunud või ebaõnnestunud sõltub peamiselt, kui kaugelt või lähedalt seda projekti vaadata. Osalejad tunnevad ju pigem uhkust, et nii keerulistes oludes ellu viidud projekt sai siiski valmis ning täidab edukalt oma funktsiooni. Kui aga olukorda kaugemalt vaadelda ja erinevalt otsesest projektimeeskonnast muutuvat seadusandlikku ja poliitilist olukorda, kellegi poolt projektitaotlusesse kirjutatud eelarvet ja tähtaega jms. mitte käsitleda force majour’ina, tuleb ilmselt ebaõnnestumise sildiga nõustuda.

Seda kommentaari kirjutama ajendaski soov juhtida tähelepanu mõningatele kitsaskohtadele Eesti e-riigi arendamise temaatikas, mis auditi tekstis ega ka sellel järgnenud diskussioonis seni tähelepanu ei ole pälvinud. Ei ole ilmselt suur saladus, et Eesti üle-kuumenevas (kui mitte juba üle-kuumenenud) IT-sektoris ei ole riigi projektides osalemine talentidele just kõige populaarsem valik. Selline trend on aga meie e-riigi arengule väga ohtlik, sest kui ajud hakkavad valdkonnast välja voolama, järgneb paratamatult stagnatsioon. Seetõttu tuleks tähelepanu pöörata ka aspektidele, mis tekitavad pidevalt olukorra, kus meeletult pingutanud ja head tööd teinud projektimeeskonnale riputatakse pärast avalikkuse silmis kaela ebaõnnestumise silt. Miks siis ikkagi riigi arendusprojektides tihti nii läheb?

Eesti on viimase 30 aastaga teinud läbi meeletu positiivse muutuse avaliku võimu läbipaistvuse ja korruptsiooni väljajuurimise teel. Vaatamata sellele on aga jätkuvalt väga populaarne riiki, poliitikuid ja ametnike anonüümset armeed kritiseerida ja ebaefektiivsuses süüdistada. See on demokraatliku ühiskonnakorralduse mehhanism, mis tagab, et sammume eelmainitud positiivsel rajal ikka kindlalt edasi, mitte ei hakka salamahti tagasi minema. On aga oht, et klikkide jahti pidava meediaruumi ning konfrontatsiooni otsivate poliitikute eestvedamisel satume seda mehhanismi rakendades lausa äärmuslikku hüsteeriasse. Nii tundubki täna, et meil on välja kujunenud vankumatu veendumus, et riik ja ametnikud ei tohigi kunagi eksida, sest nad kasutavad oma tegevuse rahastamiseks ju maksumaksjate raha.

Aga midagi ei ole parata, kõik inimesed on siiski ekslikud. Selline ühiskondlik surve tekitab ametnikele, poliitikutele ja organisatsioonidele kihu oma vigu mitte tunnistada ning leida igale veale demagoogiline poliitkorrektne põhjendus, miks viga ei olegi viga. Või kui see kuidagi võimalik ei ole, siis soovitakse kiiresti leida keegi teine, keda vea tekkimises enda asemel süüdistada saaks. Ja nii jõutaksegi olukordadesse, kus hakatakse mängima keerulisi mänge ning projektimeeskonna kuitahes kõrgest professionaalsusest ei olegi eriti kasu, sest kõigi osapoolte peamises fookuses pole enam projekti edukas lõpetamine  ning selleks vajalike ratsionaalsete otsuste langetamine ja kompromisside otsimine. Tihti on seejuures väga kahju siirastest omakasupüüdmatustest teo- ja töötahtelistest ametnikest, kes ka ise on sellesse võrku püütud ning iga katsega end sealt välja rabeleda aina tihedamalt sisse mässitakse.

Viimastel nädalatel on palju käsitletud teaduse rahastamise projektipõhisuse problemaatikat. Lisaks eelkirjeldatule kimbutab sama nõiaring ka Eesti e-riigi arendamist. Kõik ettevõtjad, kes haldavaid suuremaid IT-süsteeme, mida kasutavad sajad tuhanded inimesed, teavad, et iga sellise süsteemi ülalpidamine on pidev töö ja protsess. Riigi rahastusmudelid ja EL vahendite kaasamine tingivad aga tihti, et sellist tarkvaralahendust või süsteemi luuakse „projektina“, kus pigem kipub ikka minema niipidi, et kõigepealt määratakse ära tähtaeg ja eelarve, sest nendega oli raha taotlemise hetkel kiire, ning kirjutatakse kokku võimalikult magusad lubadused projekti tulemustest, et raha eraldamine ikka kindlasti aset leiaks. Nii pannaksegi alus järgmisele ebaõnnestuvale suurprojektile, sest kui projekt ükskord käivitatakse ja projektimeeskond peab hakkama otsima kompromisse, kuidas selliste piirangutega projekti üldse tarnida, käivitab tellija lastele tuntud kuuma kartuli mängu, mille eesmärk on mitte võtta vastutust ning see mõne teise osapoole kaela lükata, olgu siis selleks mõni teine ametkond või ettevõte, kes heas usus hankele osalema tuli.

Et mitte valada ise õli tulle, mille põlemist ühiskonnale ette heitsin, olgu öeldud, et meie pikaajaline kogemus näitab siiski, et igapäeva töös on ka riigisektori projektides õnnestumisi palju rohkem kui läbikukkumisi. Suheldes tihti teiste EL liikmesriikide ametnike ja riike teenindavate arendusettevõtetega saan kinnitada, et tegelikult on meie e-riik täna jätkuvalt hea tervise juures ja võime uhkelt olla eeskujuks paljudele.

Vaatamata sellele ei tohiks me aga nüüd jääda oma naba imetlema ja eeldama, et see paiguti napp edumaa kuidagi iseenesest säilib. Aga lisaks Riigikontrolli välja toodud asjakohastele parendamisvõimalustele tuleks murda ka muster, kus paaniline hirm eksimise ees sunnib ametnikke ja avaliku sektori organisatsioone ratsionaalsuse asemel tegelema kõige muu kui lahenduste otsimisega peletades seeläbi oma tööd südamega tegevad inimesed Eesti avaliku sektori tarkvaraarenduse projektidest sootuks eemale. Pidagem siis meeles, et halb ei ole eksimine, vaid see, kui eksimist ei tunnistata ja sellest järeldusi ei tehta.